OFET-i lahenduri stabiilsus: võrgustiku tihedus, konvergentsus ja simulatsiooni vead.OFET-i lahenduri stabiilsus: võrgustiku tihedus, konvergentsus ja simulatsiooni vead.
Selles jaotises selgitatakse, kuidas tuvastada 2D OFET-simulatsioonides lahenduri stabiilsuse ja konvergentsiprobleemid. Ühemõõtmelised simulatsioonid on tavaliselt stabiilsed ja kiired, kuid kui mõõtmete arv suureneb 1D-lt 2D-le ja seejärel 3D-le, suureneb ka seotud võrrandite ja ühendavate liikmete arv märkimisväärselt. Seega võivad halvad võrgustikuvalikud, ebarealistlikud liikuvusväärtused, halvasti lahendatud kontaktid või liiga suured eelpingeastmed põhjustada selle, et difusioon-drift-lahendur ei saavuta konvergentsi.Selles jaotises selgitatakse, kuidas tuvastada 2D OFET-simulatsioonides lahenduri stabiilsuse ja konvergentsiprobleemid. Ühemõõtmelised simulatsioonid on tavaliselt stabiilsed ja kiired, kuid kui mõõtmete arv suureneb 1D-lt 2D-le ja seejärel 3D-le, suureneb ka seotud võrrandite ja ühendavate liikmete arv märkimisväärselt. Seega võivad halvad võrgustikuvalikud, ebarealistlikud liikuvusväärtused, halvasti lahendatud kontaktid või liiga suured eelpingeastmed põhjustada selle, et difusioon-drift-lahendur ei saavuta konvergentsi.
Siin me tahtlikult kasutame mõningaid lihtsaid seadeid, et tekitada olukord, kus lahend ei saavutata, seejärel uurime, miks see juhtub, ja kuidas seda parandada. Kui te ise proovite neid tavalisi probleemide ilmnemise stsenaariumeid, õpite tuvastama sümptomeid ja rakendama õigeid lahendusi (näiteks võrgu parandamine, nihke sammu suuruse vähendamine või äärmuslike materjaliparameetrite moduleerimine), et saavutada stabiilne lahend.Siin me tahtlikult kasutame mõningaid lihtsaid seadeid, et tekitada olukord, kus lahend ei saavutata, seejärel uurime, miks see juhtub, ja kuidas seda parandada. Kui te ise proovite neid tavalisi probleemide ilmnemise stsenaariumeid, õpite tuvastama sümptomeid ja rakendama õigeid lahendusi (näiteks võrgu parandamine, nihke sammu suuruse vähendamine või äärmuslike materjaliparameetrite moduleerimine), et saavutada stabiilne lahend.
1. Lahenduri ebastabiilsus, mis on põhjustatud liiga madalast liikumiskiirusest.1. Lahenduri ebastabiilsus, mis on põhjustatud liiga madalast liikumiskiirusest.
Paljudel juhtudel on konvergentsiprobleemide põhjuseks füüsikalised piirid ületavad sisendväärtused. Selle illustreerimiseks seame tahtlikult kandelaengukandjate liikuvuse väärtuseks 0 ja uurime saadud vigu. Muidugi ei ole liikuvus reaalses materjalis kunagi täpselt null – sellel on alati lõplik väärtus –, kuid see näide näitab, mis juhtub, kui lahendurile antakse ebarealist parameeter. Liikuvuse väärtust saab määrata OFET-i elektriliste parameetrite redaktor. Kui väärtus on määratud füüsikalise tähendusega vahemikust väljaspool, võivad difusioon- ja driftvõrrandid muutuda ebasoodsaks või ei pruugi nad konvergeeruda.Paljudel juhtudel on konvergentsiprobleemide põhjuseks füüsikalised piirid ületavad sisendväärtused. Selle illustreerimiseks seame tahtlikult kandelaengukandjate liikuvuse väärtuseks 0 ja uurime saadud vigu. Muidugi ei ole liikuvus reaalses materjalis kunagi täpselt null – sellel on alati lõplik väärtus –, kuid see näide näitab, mis juhtub, kui lahendurile antakse ebarealist parameeter. Liikuvuse väärtust saab määrata OFET-i elektriliste parameetrite redaktor. Kui väärtus on määratud füüsikalise tähendusega vahemikust väljaspool, võivad difusioon- ja driftvõrrandid muutuda ebasoodsaks või ei pruugi nad konvergeeruda.
Avage elektripaarametrite redaktor (põiakna → seadmete vahekaart) ja määrake liikuvus väärtuseks 0, nagu on näidatud pildil ??. Seejärel käivitage simulatsioon. Te peaksite nägema veekraani, mis on sarnane pildiga ??, kus on kaks punast kastet: üks on vertikaalne kast, mis ümbritseb jääkandmete kokkuvõtet, ja teine on horisontaalne kast, mis asub avariiteate lähedal.Avage elektripaarametrite redaktor (põiakna → seadmete vahekaart) ja määrake liikuvus väärtuseks 0, nagu on näidatud pildil ??. Seejärel käivitage simulatsioon. Te peaksite nägema veekraani, mis on sarnane pildiga ??, kus on kaks punast kastet: üks on vertikaalne kast, mis ümbritseb jääkandmete kokkuvõtet, ja teine on horisontaalne kast, mis asub avariiteate lähedal.
Kui vaadata vertikaalset punast kastet, siis näeme, et f()=2.54e2 järel on teisi ridu, kus f() on väga suur (nt 1e15, 1e5, 1e8, 1e7). Siin on f() lahendaja jääkviga: see on näitaja, kui hästi on ühendatud võrrandid praegu lahendatud. Ideaalne oleks, kui lahendaja jääkviga oleks täpselt null, kuigi praktikas seda kunagi ei saavutata. Jääkväärtus vahemikus 1e−10 kuni 1e−8 näitab väga head lähenemist, samas kui väärtused umbes 1e−1 lähedal on endiselt vastuvõetavad. Vastupidi, jääkväärtused, mis on sadades (nt 2.54e2) – eriti kui need on koos suurte komponentide väärtustega, nagu 1e15 – on selge märk sellest, et lahendajal on raskusi ja süsteem on muutunud ebastabiilseks.Kui vaadata vertikaalset punast kastet, siis näeme, et f()=2.54e2 järel on teisi ridu, kus f() on väga suur (nt 1e15, 1e5, 1e8, 1e7). Siin on f() lahendaja jääkviga: see on näitaja, kui hästi on ühendatud võrrandid praegu lahendatud. Ideaalne oleks, kui lahendaja jääkviga oleks täpselt null, kuigi praktikas seda kunagi ei saavutata. Jääkväärtus vahemikus 1e−10 kuni 1e−8 näitab väga head lähenemist, samas kui väärtused umbes 1e−1 lähedal on endiselt vastuvõetavad. Vastupidi, jääkväärtused, mis on sadades (nt 2.54e2) – eriti kui need on koos suurte komponentide väärtustega, nagu 1e15 – on selge märk sellest, et lahendajal on raskusi ja süsteem on muutunud ebastabiilseks.
Horisontaalne punane kast näitab tavaliselt, miks simulatsioon lõpetatakse: Holes asking for 3e5 but only defined in range [min, max]. See tähendab, et arvutatud kvasi-Fermi tase on läinud väljastpoolt määratud vahemikku. Enne alustamist loob mudel ette määratud seosed, näiteks kvasi-Fermi taseme ja kandjate tiheduse vaheline seos, laias energiapiirkonnas – tegelikult palju laiemas, kui tavaliselt seadmes oodatakse. Kui lahendaja muutub ebastabiilseks, võib mudel taotleda ebarealistlikke väärtusi, mis on palju suuremad kui see vahemik; sel hetkel ei saa lahendaja vajalikke väärtusi arvutada ja simulatsioon peatub.Horisontaalne punane kast näitab tavaliselt, miks simulatsioon lõpetatakse: Holes asking for 3e5 but only defined in range [min, max]. See tähendab, et arvutatud kvasi-Fermi tase on läinud väljastpoolt määratud vahemikku. Enne alustamist loob mudel ette määratud seosed, näiteks kvasi-Fermi taseme ja kandjate tiheduse vaheline seos, laias energiapiirkonnas – tegelikult palju laiemas, kui tavaliselt seadmes oodatakse. Kui lahendaja muutub ebastabiilseks, võib mudel taotleda ebarealistlikke väärtusi, mis on palju suuremad kui see vahemik; sel hetkel ei saa lahendaja vajalikke väärtusi arvutada ja simulatsioon peatub.
Lühidalt öeldes, kui seada mobiilsuse väärtuseks ebarealistlik suurus (μ = 0), siis sunnime me võrrandid režiimi, mis ei ole füüsikaliselt mõttekas, mistõttu numbriline meetod ei tööta: tekivad suured jääkväärtused, seejärel taotakse väärtusi, mis ei kuulu eelarvutatud tabelitesse, ja lõpuks programm lakkab töötamast. On oluline märkida, et see tulemus ei ole mudeli nõrkus ega tarkvaraviga. Ebarealistlike parameetrite sisestamisel sunnitakse lahendusmeetod režiimi, kus ei ole olemas matemaatiliselt või füüsikaliselt kehtivat lahendust, ja seetõttu ei saa see anda mõtestatud tulemust.Lühidalt öeldes, kui seada mobiilsuse väärtuseks ebarealistlik suurus (μ = 0), siis sunnime me võrrandid režiimi, mis ei ole füüsikaliselt mõttekas, mistõttu numbriline meetod ei tööta: tekivad suured jääkväärtused, seejärel taotakse väärtusi, mis ei kuulu eelarvutatud tabelitesse, ja lõpuks programm lakkab töötamast. On oluline märkida, et see tulemus ei ole mudeli nõrkus ega tarkvaraviga. Ebarealistlike parameetrite sisestamisel sunnitakse lahendusmeetod režiimi, kus ei ole olemas matemaatiliselt või füüsikaliselt kehtivat lahendust, ja seetõttu ei saa see anda mõtestatud tulemust.
2. Lahenduri ebastabiilsus, mis on põhjustatud liiga kõrgest ja ebarealistlikust liikuvusest.2. Lahenduri ebastabiilsus, mis on põhjustatud liiga kõrgest ja ebarealistlikust liikuvusest.
Selles näites seame laengukandjate liikuvuse väärtuseks μ = 1×106 m²·V⁻¹·s⁻¹. See on teadlikult ebarealistlik väärtus pooljuhtide difusioon-drift-mudeli jaoks: selline suurus võib olla seotud pigem metallilise juhtivusega kui hüppemehhanismi või energiaribade kaudu toimiva juhtivusega orgaanilistes või tavalistes pooljuhtides. Praktikas ei kasutaks te sellist suurt väärtust OFET-simulatsioonides.Selles näites seame laengukandjate liikuvuse väärtuseks μ = 1×106 m²·V⁻¹·s⁻¹. See on teadlikult ebarealistlik väärtus pooljuhtide difusioon-drift-mudeli jaoks: selline suurus võib olla seotud pigem metallilise juhtivusega kui hüppemehhanismi või energiaribade kaudu toimiva juhtivusega orgaanilistes või tavalistes pooljuhtides. Praktikas ei kasutaks te sellist suurt väärtust OFET-simulatsioonides.
Kui käitate simulatsiooni selle seadistusega, näete, et lahendaja üritab jõuda lahendini, kuid tal on sellega raskusi. Jääkväärtuste väljundis (kast, mis näitab f()) näete väga suuri väärtusi – näiteks 1e24, 1e19, 1e21 –, mis ei vähene. On normaalne, et jääkväärtused on esimese paari iteratsiooni ajal suuremad, kuna lahendaja otsib stabiilset olekut, kuid need peaksid kiiresti vähenema ja lähenema väikestele väärtustele. Püsivalt suured jääkväärtused on selge märk sellest, et süsteem on muutunud numbriliselt jäigaks või füüsikaliselt ebarealistiks valitud parameetrite tõttu.Kui käitate simulatsiooni selle seadistusega, näete, et lahendaja üritab jõuda lahendini, kuid tal on sellega raskusi. Jääkväärtuste väljundis (kast, mis näitab f()) näete väga suuri väärtusi – näiteks 1e24, 1e19, 1e21 –, mis ei vähene. On normaalne, et jääkväärtused on esimese paari iteratsiooni ajal suuremad, kuna lahendaja otsib stabiilset olekut, kuid need peaksid kiiresti vähenema ja lähenema väikestele väärtustele. Püsivalt suured jääkväärtused on selge märk sellest, et süsteem on muutunud numbriliselt jäigaks või füüsikaliselt ebarealistiks valitud parameetrite tõttu.
Peamine järeldus: vältige liiga kõrgeid, reaalsusvastaseid liikuvusväärtusi. Liiga suured transpordikoefitsiendid muudavad osalise diferentsiaalvõrrandite süsteemi väga jäigaks, mis põhjustab halva lahenduse ja lähenemise puudumise. Kasutage oma materjalisüsteemi jaoks füüsikalisi ja mõistlikke μ väärtusi ning käivitage simulatsioon uuesti, kasutades mõõdukat nihkeväärtust, et taastada stabiilne käitumine.Peamine järeldus: vältige liiga kõrgeid, reaalsusvastaseid liikuvusväärtusi. Liiga suured transpordikoefitsiendid muudavad osalise diferentsiaalvõrrandite süsteemi väga jäigaks, mis põhjustab halva lahenduse ja lähenemise puudumise. Kasutage oma materjalisüsteemi jaoks füüsikalisi ja mõistlikke μ väärtusi ning käivitage simulatsioon uuesti, kasutades mõõdukat nihkeväärtust, et taastada stabiilne käitumine.
3. Defektne seadmete konstruktsioon ja lahendamata ühendusprobleemid3. Defektne seadmete konstruktsioon ja lahendamata ühendusprobleemid
Selles näites avame kontaktide redaktori ja seame lähtekontakti laiuse väga väikese väärtuse peale (vaata ??), näiteks ühe mikroni. Esmapilgul ei pruugi see probleemne tunduda, kuid see tekitab peene probleemi: simulatsioon põhineb lõplike erineuste võrgustikul, kus selliseid suurusi nagu elektriväli ja kandjate tihedus arvutatakse ainult määratud võrgupunktides.Selles näites avame kontaktide redaktori ja seame lähtekontakti laiuse väga väikese väärtuse peale (vaata ??), näiteks ühe mikroni. Esmapilgul ei pruugi see probleemne tunduda, kuid see tekitab peene probleemi: simulatsioon põhineb lõplike erineuste võrgustikul, kus selliseid suurusi nagu elektriväli ja kandjate tihedus arvutatakse ainult määratud võrgupunktides.
Kui vaatate üle elektrivõrgu redaktorit (mis asub jaotises „Elektri”), märkate, et see ülimalt õhuke, ühe mikromeetri suurune kontakt asub võrgupunktide vahel (vt ??). Seetõttu ei registreeri lõplike erineuste võrk seda kontakti ja see ei pruugi olla seadme struktuurile korralikult rakendatud. See tekitab vastuolu määratud geomeetria ja numbrilise võrgu vahel, mis takistab simulatsiooni korrektset toimimist.Kui vaatate üle elektrivõrgu redaktorit (mis asub jaotises „Elektri”), märkate, et see ülimalt õhuke, ühe mikromeetri suurune kontakt asub võrgupunktide vahel (vt ??). Seetõttu ei registreeri lõplike erineuste võrk seda kontakti ja see ei pruugi olla seadme struktuurile korralikult rakendatud. See tekitab vastuolu määratud geomeetria ja numbrilise võrgu vahel, mis takistab simulatsiooni korrektset toimimist.
Selle probleemi lahendamiseks on võimalik kas suurendada kontakti paksust, et see kattuks vähemalt ühe võrgupunktiga, või suurendada võrgutihedust (st lisada rohkem punkte) lõplike erineuste võrgus, et kontakt oleks korrektselt esindatud.Selle probleemi lahendamiseks on võimalik kas suurendada kontakti paksust, et see kattuks vähemalt ühe võrgupunktiga, või suurendada võrgutihedust (st lisada rohkem punkte) lõplike erineuste võrgus, et kontakt oleks korrektselt esindatud.
4. Võrgutihedus, lähenemine ja liigne täpsustamine4. Võrgutihedus, lähenemine ja liigne täpsustamine
Üks levinumaid eelarvamusi, kui alustatakse lõplike erineuste meetodil modelleerimisega, on see, et suurem arv võrgupunkte tagab automaatselt täpsemad tulemused. Sageli arutletakse nii: „viis võrgupunkti ei anna head tulemust, aga tuhandest peaks saama suurepärane tulemus.” Praktikas see nii ei ole.Üks levinumaid eelarvamusi, kui alustatakse lõplike erineuste meetodil modelleerimisega, on see, et suurem arv võrgupunkte tagab automaatselt täpsemad tulemused. Sageli arutletakse nii: „viis võrgupunkti ei anna head tulemust, aga tuhandest peaks saama suurepärane tulemus.” Praktikas see nii ei ole.
OghmaNano kasutab diskretiseerimismeetodit, mida nimetatakse Scharfetter–Gummel meetodiks, mis võimaldab täpselt määrata erinevate suuruste, näiteks kandjate tiheduse ja potentsiaali, väärtused võrgupunktide vahel. Lahendaja ei eelda lihtsalt lineaarset seost sõlmpunktide vahel, vaid kasutab eksponentsiaalset lähenemist, mis tagab transpordiprotsesside väga täpse kirjeldamise isegi suhteliselt jämedatel võrkudel. See tähendab, et hea täpsuse saavutamiseks on vaja üllatavalt vähe punkte.OghmaNano kasutab diskretiseerimismeetodit, mida nimetatakse Scharfetter–Gummel meetodiks, mis võimaldab täpselt määrata erinevate suuruste, näiteks kandjate tiheduse ja potentsiaali, väärtused võrgupunktide vahel. Lahendaja ei eelda lihtsalt lineaarset seost sõlmpunktide vahel, vaid kasutab eksponentsiaalset lähenemist, mis tagab transpordiprotsesside väga täpse kirjeldamise isegi suhteliselt jämedatel võrkudel. See tähendab, et hea täpsuse saavutamiseks on vaja üllatavalt vähe punkte.
Võrgutiheduse suurendamine ei pikenda mitte ainult arvutusaega, vaid võib tegelikult vähendada stabiilsust ja täpsust. Peenema võrguga luuakse suurem võrrandisüsteem, mis muudab numbrilise probleemi lahendamise keerulisemaks. Selle tagajärjel muutub maatriks jäigemaks, jääkväärtused võivad suureneda ja lahendusalgoritm võib raskusi kogeda, et jõuda lahenduseni.Võrgutiheduse suurendamine ei pikenda mitte ainult arvutusaega, vaid võib tegelikult vähendada stabiilsust ja täpsust. Peenema võrguga luuakse suurem võrrandisüsteem, mis muudab numbrilise probleemi lahendamise keerulisemaks. Selle tagajärjel muutub maatriks jäigemaks, jääkväärtused võivad suureneda ja lahendusalgoritm võib raskusi kogeda, et jõuda lahenduseni.
Alati on olemas kompromiss füüsikaliste seaduspärasuste täpse modelleerimise, mõistliku simulatsiooniaja säilitamise ja tarbetute arvutuslike vigade vältimise vahel. Allolevad joonised illustreerivad seda: kui seadmes on 100 võrgupunkti, teatab lahendaja esialgu väga suurtest jääkväärtustest (nt 1e6, 1e5). Alles pärast mitmeid iteratsioone stabiliseeruvad väärtused mõistlikul tasemel (f()). See ebastabiilsus tekib seetõttu, et võrk on liiga tihe, mis muudab süsteemi lahendaja jaoks keeruliseks.Alati on olemas kompromiss füüsikaliste seaduspärasuste täpse modelleerimise, mõistliku simulatsiooniaja säilitamise ja tarbetute arvutuslike vigade vältimise vahel. Allolevad joonised illustreerivad seda: kui seadmes on 100 võrgupunkti, teatab lahendaja esialgu väga suurtest jääkväärtustest (nt 1e6, 1e5). Alles pärast mitmeid iteratsioone stabiliseeruvad väärtused mõistlikul tasemel (f()). See ebastabiilsus tekib seetõttu, et võrk on liiga tihe, mis muudab süsteemi lahendaja jaoks keeruliseks.
👉 Järgmised sammud:👉 Järgmised sammud:
- Lisateabe saamiseks vaadake üle orgaanilise elektroonika sissejuhatus, mis annab teemast laiemat ülevaadet.Lisateabe saamiseks vaadake üle orgaanilise elektroonika sissejuhatus, mis annab teemast laiemat ülevaadet.