k·p teooria mõistmine: paraboolsetest ribadest mitmeribalistele mudelitelek·p teooria mõistmine: paraboolsetest ribadest mitmeribalistele mudelitele
Miks me vajame veel ühte ribastruktuuri mudelit?Miks me vajame veel ühte ribastruktuuri mudelit?
Meie sissejuhatuses paraboolsetesse kvantkaevude energiatasemetele kujutasime elektroni energiat lihtsa parabooli abil. Selle kumerust määras efektiivne mass, mis võimaldas meil muuta iga piiratud kvantkaevu oleku kahemõõtmeliseks elektrooniliseks alamribaks. See on väga kasulik ligikaudne esitus, eriti kui vaadelda lihtsa juhtivusriba alumist osa.Meie sissejuhatuses paraboolsetesse kvantkaevude energiatasemetele kujutasime elektroni energiat lihtsa parabooli abil. Selle kumerust määras efektiivne mass, mis võimaldas meil muuta iga piiratud kvantkaevu oleku kahemõõtmeliseks elektrooniliseks alamribaks. See on väga kasulik ligikaudne esitus, eriti kui vaadelda lihtsa juhtivusriba alumist osa.
Kuid tegelik pooljuht sisaldab mitut erinevat elektronribast. Need võivad olla üksteisele lähedal, kalduda paraboolse kujundi juurest eemale ja omavahel mõjustuda. See on eriti oluline valentselektronribade puhul, kus raskete aukude, kergete aukude ja eraldunud olekute puhul ei saa alati käsitada neid kui eraldi osakesi, millel on ühtlane mass.Kuid tegelik pooljuht sisaldab mitut erinevat elektronribast. Need võivad olla üksteisele lähedal, kalduda paraboolse kujundi juurest eemale ja omavahel mõjustuda. See on eriti oluline valentselektronribade puhul, kus raskete aukude, kergete aukude ja eraldunud olekute puhul ei saa alati käsitada neid kui eraldi osakesi, millel on ühtlane mass.
k·p meetod võimaldab kirjeldada neid efekte ilma igal lainevektoril täieliku aatomtasemel elektronstruktuurit uuesti arvutamata. Alustame ühest hästi mõistetud punktist kristalli energiatasemete struktuuris ja arvutame, kuidas elektronide seisundid muutuvad, kui lainevektor selle punktist eemale liigub. Kõige olulisem on see, et lubame erinevatel energiatasemetel omavahel mõjutada.k·p meetod võimaldab kirjeldada neid efekte ilma igal lainevektoril täieliku aatomtasemel elektronstruktuurit uuesti arvutamata. Alustame ühest hästi mõistetud punktist kristalli energiatasemete struktuuris ja arvutame, kuidas elektronide seisundid muutuvad, kui lainevektor selle punktist eemale liigub. Kõige olulisem on see, et lubame erinevatel energiatasemetel omavahel mõjutada.
Selle lehe eesmärk on selgitada, millest pärinevad k·p võrrandid, miks ilmub efektiivne mass ja kuidas seotud võrrandite kogumist kasutatakse kvantkaevude arvutustes mitmeribalise Hamiltoni funktsioonina.Selle lehe eesmärk on selgitada, millest pärinevad k·p võrrandid, miks ilmub efektiivne mass ja kuidas seotud võrrandite kogumist kasutatakse kvantkaevude arvutustes mitmeribalise Hamiltoni funktsioonina.
🧪 Proovige seda OghmaNano tarkvaras: GaAs/AlGaAs kaheksaribaline tsinkblendi k·p õpetus rakendab sellel lehel välja töötatud mitmeribalist teooriat, et arvutada piiratud olekud, ribade segunemine, kvantkaevu alaribad ja optilised omadused. Kõikide saadaolevate mudelite ja näidete kohta lisateabe saamiseks vaadake k·p ribestruktuuri, kvantkaevu ja mobiilsuse lahendurit.🧪 Proovige seda OghmaNano tarkvaras: GaAs/AlGaAs kaheksaribaline tsinkblendi k·p õpetus rakendab sellel lehel välja töötatud mitmeribalist teooriat, et arvutada piiratud olekud, ribade segunemine, kvantkaevu alaribad ja optilised omadused. Kõikide saadaolevate mudelite ja näidete kohta lisateabe saamiseks vaadake k·p ribestruktuuri, kvantkaevu ja mobiilsuse lahendurit.
Alustame elektronist, mis asub kristallis.Alustame elektronist, mis asub kristallis.
Pooljuhtkristallis liikuva elektroni puhul alustame tuttavast ajast sõltumatust Schrödingeri võrrandist:Pooljuhtkristallis liikuva elektroni puhul alustame tuttavast ajast sõltumatust Schrödingeri võrrandist:
\[ \hat H_0\Psi(\mathbf r)=E\Psi(\mathbf r), \qquad \hat H_0=\frac{\hat{\mathbf p}^{\,2}}{2m_0}+V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r). \]\[ \hat H_0\Psi(\mathbf r)=E\Psi(\mathbf r), \qquad \hat H_0=\frac{\hat{\mathbf p}^{\,2}}{2m_0}+V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r). \]
Siin on \(m_0\) tavaline (vaba elektroni) mass, \(\hat{\mathbf p}=-i\hbar\nabla\) on impulsioperaator ja \(V_{\mathrm{crystal}}\) on potentsiaal, mida elektron kogeb aatomite perioodilise paigutuse tõttu. Oleme tahtlikult kasutanud \(m_0\), mitte pooljuhtmaterjali efektiivset massi: selles etapis pole kristalli mõju veel ligikaudsesse massi arvesse võetud.Siin on \(m_0\) tavaline (vaba elektroni) mass, \(\hat{\mathbf p}=-i\hbar\nabla\) on impulsioperaator ja \(V_{\mathrm{crystal}}\) on potentsiaal, mida elektron kogeb aatomite perioodilise paigutuse tõttu. Oleme tahtlikult kasutanud \(m_0\), mitte pooljuhtmaterjali efektiivset massi: selles etapis pole kristalli mõju veel ligikaudsesse massi arvesse võetud.
Idealse kristalli oluline omadus on see, et selle potentsiaal kordub ühest elementaarrakust järgmisesse. Kui \(\mathbf R\) kirjeldab võre nihkega seotud teisendust, siis:Idealse kristalli oluline omadus on see, et selle potentsiaal kordub ühest elementaarrakust järgmisesse. Kui \(\mathbf R\) kirjeldab võre nihkega seotud teisendust, siis:
\[ V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r+\mathbf R) =V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r). \]\[ V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r+\mathbf R) =V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r). \]
Me võiksime proovida Schrödingeri võrrandit lahendada otse kogu selle korduva potentsiaali ulatuses, kuid Blochi teoreem pakub meile palju kasulikuima viisi selle lahenduste väljendamiseks.Me võiksime proovida Schrödingeri võrrandit lahendada otse kogu selle korduva potentsiaali ulatuses, kuid Blochi teoreem pakub meile palju kasulikuima viisi selle lahenduste väljendamiseks.
Blochi teoreem: laine eraldamine kristallstruktuuristBlochi teoreem: laine eraldamine kristallstruktuurist
Blochi teoreem väidab, et perioodilises kristallis oleva elektrilise oleku saab väljendada tasolaine ja kristallistruktuuriga korrastatult korduva funktsiooni korrutisena.Blochi teoreem väidab, et perioodilises kristallis oleva elektrilise oleku saab väljendada tasolaine ja kristallistruktuuriga korrastatult korduva funktsiooni korrutisena.
\[ \boxed{ \Psi_{n\mathbf k}(\mathbf r) =e^{i\mathbf k\cdot\mathbf r}\,u_{n\mathbf k}(\mathbf r) } \]\[ \boxed{ \Psi_{n\mathbf k}(\mathbf r) =e^{i\mathbf k\cdot\mathbf r}\,u_{n\mathbf k}(\mathbf r) } \]
Kahel osal on erinevad ülesanded. Tasandilaine tegur kirjeldab, kuidas üldine faas muutub, kui me liigume kristallis. Funktsioon \(u_{n\mathbf k}(\mathbf r)\) kirjeldab laine üksikasju igas elementraku sees ja sellel on sama perioodilisus kui kristallil:Kahel osal on erinevad ülesanded. Tasandilaine tegur kirjeldab, kuidas üldine faas muutub, kui me liigume kristallis. Funktsioon \(u_{n\mathbf k}(\mathbf r)\) kirjeldab laine üksikasju igas elementraku sees ja sellel on sama perioodilisus kui kristallil:
\[ u_{n\mathbf k}(\mathbf r+\mathbf R) =u_{n\mathbf k}(\mathbf r). \]\[ u_{n\mathbf k}(\mathbf r+\mathbf R) =u_{n\mathbf k}(\mathbf r). \]
Märgis \(n\) näitab, millist elektronide energiariba me vaatleme, samas kui \(\mathbf k=(k_x,k_y,k_z)\) on kristalli lainevektor. Suurust \(\hbar\mathbf k\) nimetatakse kristalli impulssiks. See on tihedalt seotud impulssiga, mida me kasutasime varem kriketipalli analoogias, kuigi neid kahte ei tohiks perioodilises kristallis segi ajada.Märgis \(n\) näitab, millist elektronide energiariba me vaatleme, samas kui \(\mathbf k=(k_x,k_y,k_z)\) on kristalli lainevektor. Suurust \(\hbar\mathbf k\) nimetatakse kristalli impulssiks. See on tihedalt seotud impulssiga, mida me kasutasime varem kriketipalli analoogias, kuigi neid kahte ei tohiks perioodilises kristallis segi ajada.
See on esimene oluline lihtsustus: selle asemel, et kirjeldada iga \(\mathbf k\) korral kogu kristallis uut aatomtasandi lainefunktsiooni, saame töötada rakkuperioodiliste funktsioonidega \(u\). k·p meetod uurib, kuidas need funktsioonid ja nende energiad muutuvad, kui me nihutame veidi punkti lainevektoriruumis.See on esimene oluline lihtsustus: selle asemel, et kirjeldada iga \(\mathbf k\) korral kogu kristallis uut aatomtasandi lainefunktsiooni, saame töötada rakkuperioodiliste funktsioonidega \(u\). k·p meetod uurib, kuidas need funktsioonid ja nende energiad muutuvad, kui me nihutame veidi punkti lainevektoriruumis.
Millest pärineb termin „k·p”?Millest pärineb termin „k·p”?
Asendame Blochi avaldise Schrödingeri võrrandis. Kui impulssioperaator toimib tasandlaini ja perioodilise funktsiooni korrutisele, on tulemuseks:Asendame Blochi avaldise Schrödingeri võrrandis. Kui impulssioperaator toimib tasandlaini ja perioodilise funktsiooni korrutisele, on tulemuseks:
\[ \hat{\mathbf p}\left(e^{i\mathbf k\cdot\mathbf r}u\right) =e^{i\mathbf k\cdot\mathbf r} \left(\hat{\mathbf p}+\hbar\mathbf k\right)u. \]\[ \hat{\mathbf p}\left(e^{i\mathbf k\cdot\mathbf r}u\right) =e^{i\mathbf k\cdot\mathbf r} \left(\hat{\mathbf p}+\hbar\mathbf k\right)u. \]
Teisisõnu, Bloch-lainele mõju avaldamine on samaväärne sellega, et asendame operaatori, mis mõjutab \(u\), operaatoriga \(\hat{\mathbf p}+\hbar\mathbf k\). Kui seda rakendada kineetilise energia liikmele ja ühine tasolaine tegur välja arvutada, saame:Teisisõnu, Bloch-lainele mõju avaldamine on samaväärne sellega, et asendame operaatori, mis mõjutab \(u\), operaatoriga \(\hat{\mathbf p}+\hbar\mathbf k\). Kui seda rakendada kineetilise energia liikmele ja ühine tasolaine tegur välja arvutada, saame:
\[ \left[ \frac{(\hat{\mathbf p}+\hbar\mathbf k)^2}{2m_0} +V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r) \right]u_{n\mathbf k} =E_n(\mathbf k)u_{n\mathbf k}. \]\[ \left[ \frac{(\hat{\mathbf p}+\hbar\mathbf k)^2}{2m_0} +V_{\mathrm{crystal}}(\mathbf r) \right]u_{n\mathbf k} =E_n(\mathbf k)u_{n\mathbf k}. \]
Ruudu laiendamine on otsustav samm. Kuna \(\mathbf k\) on parameeter, mitte ruumiline tuletis, siis saame:Ruudu laiendamine on otsustav samm. Kuna \(\mathbf k\) on parameeter, mitte ruumiline tuletis, siis saame:
\[ \boxed{ \left[ \hat H_0 +\frac{\hbar}{m_0}\mathbf k\cdot\hat{\mathbf p} +\frac{\hbar^2 k^2}{2m_0} \right]u_{n\mathbf k} =E_n(\mathbf k)u_{n\mathbf k} } \]\[ \boxed{ \left[ \hat H_0 +\frac{\hbar}{m_0}\mathbf k\cdot\hat{\mathbf p} +\frac{\hbar^2 k^2}{2m_0} \right]u_{n\mathbf k} =E_n(\mathbf k)u_{n\mathbf k} } \]
Esimene liige on meie algne kristallist Hamiltoni funktsioon. Viimane liige on lihtne kvadratiline energiaosa. Keskmine liige, \(\hbar\mathbf k\cdot\hat{\mathbf p}/m_0\), on see, millest meetod oma nime saab: k·p.Esimene liige on meie algne kristallist Hamiltoni funktsioon. Viimane liige on lihtne kvadratiline energiaosa. Keskmine liige, \(\hbar\mathbf k\cdot\hat{\mathbf p}/m_0\), on see, millest meetod oma nime saab: k·p.
Füüsikalise seisukohast vaadatuna näitab see, et valitud referentslainev vektori juurest eemaldumine võib muuta elektronide olekuid, kasutades impulsioperaatorit. Et mõista, mida see tähendab, peame valima need olekud, mille vahel see segunemine võib toimuda.Füüsikalise seisukohast vaadatuna näitab see, et valitud referentslainev vektori juurest eemaldumine võib muuta elektronide olekuid, kasutades impulsioperaatorit. Et mõista, mida see tähendab, peame valima need olekud, mille vahel see segunemine võib toimuda.
Võrdluspunkti ja aluse valimineVõrdluspunkti ja aluse valimine
Pooljuhtide energiatasemete struktuurid on sageli kõige huvitavamad lähedal miinimum- või maksimumtasemele. Otsese energiaga pooljuhtide, näiteks GaAs puhul, asuvad juhtivustaseme miinimum ja valentsustaseme maksimum tsoonikeskuses, mida tuntakse kui Gamma-punkt (\(\Gamma\)). Järgnevas selgituses keskendume seega punktile \(\mathbf k=0\). Sama üldist põhimõtet saab rakendada ka teise võrdluspunkti puhul, kui asjakohane energiataseme äärmuspunkt asub mujal Brillouini tsoonis.Pooljuhtide energiatasemete struktuurid on sageli kõige huvitavamad lähedal miinimum- või maksimumtasemele. Otsese energiaga pooljuhtide, näiteks GaAs puhul, asuvad juhtivustaseme miinimum ja valentsustaseme maksimum tsoonikeskuses, mida tuntakse kui Gamma-punkt (\(\Gamma\)). Järgnevas selgituses keskendume seega punktile \(\mathbf k=0\). Sama üldist põhimõtet saab rakendada ka teise võrdluspunkti puhul, kui asjakohane energiataseme äärmuspunkt asub mujal Brillouini tsoonis.
Punktis \(\mathbf k=0\) kaob liikumise vektor (k·p) termin. Oletame, et meil on juba teada mitu ajavahemeliselt korduva perioodiga kristallstruktuuriga olekut:Punktis \(\mathbf k=0\) kaob liikumise vektor (k·p) termin. Oletame, et meil on juba teada mitu ajavahemeliselt korduva perioodiga kristallstruktuuriga olekut:
\[ \hat H_0|u_{n0}\rangle=E_n(0)|u_{n0}\rangle. \]\[ \hat H_0|u_{n0}\rangle=E_n(0)|u_{n0}\rangle. \]
Need teadaolevad olekud moodustavad meie aluse. Lähedal asuva lainepikkusega olekut saab seejärel kirjeldada kui nende kombinatsiooni:Need teadaolevad olekud moodustavad meie aluse. Lähedal asuva lainepikkusega olekut saab seejärel kirjeldada kui nende kombinatsiooni:
\[ |u_{\mathbf k}\rangle =c_1|u_{10}\rangle+c_2|u_{20}\rangle+\cdots. \]\[ |u_{\mathbf k}\rangle =c_1|u_{10}\rangle+c_2|u_{20}\rangle+\cdots. \]
Koefitsiendid \(c_1,c_2,\ldots\) kirjeldavad, kui palju iga võrdluseesmärk mõjutab uut olekut. Just need on need väärtused, mida meie arvutused vajavad, et seda kindlaks määrata. Me teeme seda, lisades arenduse k·p võrrandisse ja projitseerides selle igale baasolekule.Koefitsiendid \(c_1,c_2,\ldots\) kirjeldavad, kui palju iga võrdluseesmärk mõjutab uut olekut. Just need on need väärtused, mida meie arvutused vajavad, et seda kindlaks määrata. Me teeme seda, lisades arenduse k·p võrrandisse ja projitseerides selle igale baasolekule.
Tulemuseks on maatriksvõrrand. Selle elemendid on:Tulemuseks on maatriksvõrrand. Selle elemendid on:
\[ \boxed{ H_{nm}(\mathbf k) =\left[E_n(0)+\frac{\hbar^2k^2}{2m_0}\right]\delta_{nm} +\frac{\hbar}{m_0}\mathbf k\cdot\mathbf p_{nm} } \]\[ \boxed{ H_{nm}(\mathbf k) =\left[E_n(0)+\frac{\hbar^2k^2}{2m_0}\right]\delta_{nm} +\frac{\hbar}{m_0}\mathbf k\cdot\mathbf p_{nm} } \]
\[ \mathbf p_{nm} =\langle u_{n0}|\hat{\mathbf p}|u_{m0}\rangle. \]\[ \mathbf p_{nm} =\langle u_{n0}|\hat{\mathbf p}|u_{m0}\rangle. \]
Sümbol \(\delta_{nm}\) võrdub ühega, kui kahel energiaribade sildil on sama väärtus, ja nulliga, kui need on erinevad. Seega sisaldab selle maatriksi diagonaal võrdluse energiaribade väärtused ja vabade elektronide kvadratilised liikmed. Sellel maatriksil olevad diagonaalivälised elemendid sisaldavad erinevate energiaribade vahelisi impulsside vahelisi seoseid.Sümbol \(\delta_{nm}\) võrdub ühega, kui kahel energiaribade sildil on sama väärtus, ja nulliga, kui need on erinevad. Seega sisaldab selle maatriksi diagonaal võrdluse energiaribade väärtused ja vabade elektronide kvadratilised liikmed. Sellel maatriksil olevad diagonaalivälised elemendid sisaldavad erinevate energiaribade vahelisi impulsside vahelisi seoseid.
Need impulssmomendi maatriksi elemendid on k·p teooria jaoks üliolulised. Kui seos on null, siis vastavad olekud ei segune selle termini kaudu. Kui see on märkimisväärne, siis võivad nende energiad ja lainefunktsioonid oluliselt muutuda, kui me liigume võrdluspunktist kaugemale.Need impulssmomendi maatriksi elemendid on k·p teooria jaoks üliolulised. Kui seos on null, siis vastavad olekud ei segune selle termini kaudu. Kui see on märkimisväärne, siis võivad nende energiad ja lainefunktsioonid oluliselt muutuda, kui me liigume võrdluspunktist kaugemale.
Konkreetne näide: mis juhtub, kui kaks ansamblit koos mängivad?Konkreetne näide: mis juhtub, kui kaks ansamblit koos mängivad?
Enne kaheksa või kümne erineva materjali uurimist on kasulik vaadata, kuidas toimib kaheribaline mudel. Kujutame ette, et me säilitame ainult ühe juhtivusriba oleku ja ühe valentsriba oleku, võrdlusenergiatega \(E_c\) ja \(E_v\). Nende olekute vaheline kaugus võrdluspunktis on ribadevahe, \(E_g=E_c-E_v\).Enne kaheksa või kümne erineva materjali uurimist on kasulik vaadata, kuidas toimib kaheribaline mudel. Kujutame ette, et me säilitame ainult ühe juhtivusriba oleku ja ühe valentsriba oleku, võrdlusenergiatega \(E_c\) ja \(E_v\). Nende olekute vaheline kaugus võrdluspunktis on ribadevahe, \(E_g=E_c-E_v\).
Selguse huvides vaatleme liikumist ühes kristalli suunas, kasutades lainevektor \(k\), ja valime oma põhiseisundite faasid nii, et seoseparameeter \(P\) oleks reaalne. Näidis Hamiltoniaan on:Selguse huvides vaatleme liikumist ühes kristalli suunas, kasutades lainevektor \(k\), ja valime oma põhiseisundite faasid nii, et seoseparameeter \(P\) oleks reaalne. Näidis Hamiltoniaan on:
\[ \boxed{ H(k)= \begin{pmatrix} E_c+\dfrac{\hbar^2 k^2}{2m_0} & Pk\\[6pt] Pk & E_v+\dfrac{\hbar^2 k^2}{2m_0} \end{pmatrix} } \]\[ \boxed{ H(k)= \begin{pmatrix} E_c+\dfrac{\hbar^2 k^2}{2m_0} & Pk\\[6pt] Pk & E_v+\dfrac{\hbar^2 k^2}{2m_0} \end{pmatrix} } \]
Siin on \(P=\hbar\langle u_{c0}|\hat p|u_{v0}\rangle/m_0\) valitud suuna jaoks. Pange tähele, et need kaks diagonaalset terminit kaovad punktis \(k=0\), kuid suurenevad, kui me liigume referentspunktist kaugemale. Seega ei kirjeldanud see mudel kahte eraldi parabooli: juhtivus- ja valentsribade olekud võivad seguneda.Siin on \(P=\hbar\langle u_{c0}|\hat p|u_{v0}\rangle/m_0\) valitud suuna jaoks. Pange tähele, et need kaks diagonaalset terminit kaovad punktis \(k=0\), kuid suurenevad, kui me liigume referentspunktist kaugemale. Seega ei kirjeldanud see mudel kahte eraldi parabooli: juhtivus- ja valentsribade olekud võivad seguneda.
Lubatud energiataset saavutamiseks lahendame omaväärtuse probleemi, nagu me seda tegime ka kvantkaevu piiratud olekute leidmisel:Lubatud energiataset saavutamiseks lahendame omaväärtuse probleemi, nagu me seda tegime ka kvantkaevu piiratud olekute leidmisel:
\[ H(k)\begin{pmatrix}c_c\\c_v\end{pmatrix} =E(k)\begin{pmatrix}c_c\\c_v\end{pmatrix}. \]\[ H(k)\begin{pmatrix}c_c\\c_v\end{pmatrix} =E(k)\begin{pmatrix}c_c\\c_v\end{pmatrix}. \]
Selle asemel, et leida üksainus energiaväärtus, genereerib 2x2 maatriks kaks erinevat energiaharu. Selles lihtsustatud näites on need järgmised:Selle asemel, et leida üksainus energiaväärtus, genereerib 2x2 maatriks kaks erinevat energiaharu. Selles lihtsustatud näites on need järgmised:
\[ E_{\pm}(k)= \frac{E_c+E_v}{2}+\frac{\hbar^2k^2}{2m_0} \pm\sqrt{\left(\frac{E_g}{2}\right)^2+P^2k^2}. \]\[ E_{\pm}(k)= \frac{E_c+E_v}{2}+\frac{\hbar^2k^2}{2m_0} \pm\sqrt{\left(\frac{E_g}{2}\right)^2+P^2k^2}. \]
Punktis \(k=0\) taanduvad mõlemad tulemused väärtustele \(E_c\) ja \(E_v\), nagu oodatud. Kui \(k\) suureneb, muutub seos nii energiate kui ka aluseks olevate põhiseisundite puhul. See ruutjuurest sõltuvus näitab ka, miks ühendatud energiariba ei pea jääma täiesti paraboolseks, kui see on oma äärmuspunktist kaugel.Punktis \(k=0\) taanduvad mõlemad tulemused väärtustele \(E_c\) ja \(E_v\), nagu oodatud. Kui \(k\) suureneb, muutub seos nii energiate kui ka aluseks olevate põhiseisundite puhul. See ruutjuurest sõltuvus näitab ka, miks ühendatud energiariba ei pea jääma täiesti paraboolseks, kui see on oma äärmuspunktist kaugel.
Praktiline tegevus on olulisem kui selle valemi lihtsalt meeldejätmine: ansambli struktuur ei sõltu ainult selle enda energiast, vaid ka selle seosest teiste ansamblitega.Praktiline tegevus on olulisem kui selle valemi lihtsalt meeldejätmine: ansambli struktuur ei sõltu ainult selle enda energiast, vaid ka selle seosest teiste ansamblitega.
Millest tuleneb efektiivne mass?Millest tuleneb efektiivne mass?
Paraboolse kvantkaevu õpetuses kasutasime sisendparameetrina efektiivset massi. Nüüd võimaldab meile kaheribaline näide näha, kust see pärineb. Väga lähedal punktile \(k=0\) saab juhtivusriba tulemust ligikaudselt esitada, laiendades ruutjuurt väikese \(k\) väärtuse korral.Paraboolse kvantkaevu õpetuses kasutasime sisendparameetrina efektiivset massi. Nüüd võimaldab meile kaheribaline näide näha, kust see pärineb. Väga lähedal punktile \(k=0\) saab juhtivusriba tulemust ligikaudselt esitada, laiendades ruutjuurt väikese \(k\) väärtuse korral.
\[ E_+(k)\simeq E_c+ \left(\frac{\hbar^2}{2m_0}+\frac{P^2}{E_g}\right)k^2. \]\[ E_+(k)\simeq E_c+ \left(\frac{\hbar^2}{2m_0}+\frac{P^2}{E_g}\right)k^2. \]
Võrdle seda meie tuntud paraboolse avaldisega:Võrdle seda meie tuntud paraboolse avaldisega:
\[ E(k)\simeq E_c+\frac{\hbar^2k^2}{2m_e^{*}}. \]\[ E(k)\simeq E_c+\frac{\hbar^2k^2}{2m_e^{*}}. \]
Mõlemal on sama matemaatiline vorm. Nende ruutkoefitsientide võrdlemine võimaldab määrata selle lihtsustatud kaheribalise mudeli efektiivse massi:Mõlemal on sama matemaatiline vorm. Nende ruutkoefitsientide võrdlemine võimaldab määrata selle lihtsustatud kaheribalise mudeli efektiivse massi:
\[ \boxed{ \frac{1}{m_e^{*}}= \frac{1}{m_0}+\frac{2P^2}{\hbar^2E_g} } \]\[ \boxed{ \frac{1}{m_e^{*}}= \frac{1}{m_0}+\frac{2P^2}{\hbar^2E_g} } \]
See on kasulik tulemus. Efektiivne mass ei ole lihtsalt elektrooni massi asendaja. See tekib seetõttu, et elektrooni olek on seotud teiste elektronide energiatasemetega kristallis. Just selles konkretses näites väiksem energiatasemete vahe või tugevam seos toob kaasa suurema juhtivusriba kõveruse ja väiksema efektiivse massi.See on kasulik tulemus. Efektiivne mass ei ole lihtsalt elektrooni massi asendaja. See tekib seetõttu, et elektrooni olek on seotud teiste elektronide energiatasemetega kristallis. Just selles konkretses näites väiksem energiatasemete vahe või tugevam seos toob kaasa suurema juhtivusriba kõveruse ja väiksema efektiivse massi.
Tegelikul pooljuhtel on palju rohkem energiaribasid kui meie näites esitatud kahes. Kui me käsitleme nende omavahelist seost perturbatsioonide teooria abil, siis on vastav korrektiiv üksikule energiaribale järgmine:Tegelikul pooljuhtel on palju rohkem energiaribasid kui meie näites esitatud kahes. Kui me käsitleme nende omavahelist seost perturbatsioonide teooria abil, siis on vastav korrektiiv üksikule energiaribale järgmine:
\[ E_n(\mathbf k)\simeq E_n(0) +\frac{\hbar^2k^2}{2m_0} +\frac{\hbar^2}{m_0^2} \sum_{m\ne n} \frac{|\mathbf k\cdot\mathbf p_{nm}|^2} {E_n(0)-E_m(0)}. \]\[ E_n(\mathbf k)\simeq E_n(0) +\frac{\hbar^2k^2}{2m_0} +\frac{\hbar^2}{m_0^2} \sum_{m\ne n} \frac{|\mathbf k\cdot\mathbf p_{nm}|^2} {E_n(0)-E_m(0)}. \]
Iga naaberriba annab oma panuse, mis sõltub selle impulsiühendusest ja energiaeristumisest. Nii saadud kõverus on üldiselt suunast sõltuv, seega on kõige täielikum kirjeldus efektiivne massitensor, mitte üksainus skalaarmass. Skalaarne efektiivne mass on sobiv siis, kui sümmeetria või valitud lähendus võimaldab meil käsitleda kõverust ühteselt huvipaklike suundade puhul.Iga naaberriba annab oma panuse, mis sõltub selle impulsiühendusest ja energiaeristumisest. Nii saadud kõverus on üldiselt suunast sõltuv, seega on kõige täielikum kirjeldus efektiivne massitensor, mitte üksainus skalaarmass. Skalaarne efektiivne mass on sobiv siis, kui sümmeetria või valitud lähendus võimaldab meil käsitleda kõverust ühteselt huvipaklike suundade puhul.
On olemas üks oluline piirang: häirete teooria avaldis muutub ebausaldusväärseks, kui nimetaja on väike, mis tähendab, et kaks energiariba asuvad üksteisele väga lähedal. Sellisel juhul on parem säilitada mõlemad energiaribad Hamiltoni funktsioonis selgelt eraldi, selle asemel, et peita nende vaheline mõju ühte efektiivsesse massi.On olemas üks oluline piirang: häirete teooria avaldis muutub ebausaldusväärseks, kui nimetaja on väike, mis tähendab, et kaks energiariba asuvad üksteisele väga lähedal. Sellisel juhul on parem säilitada mõlemad energiaribad Hamiltoni funktsioonis selgelt eraldi, selle asemel, et peita nende vaheline mõju ühte efektiivsesse massi.
Kahest ansamblist mitmeansamblise Hamiltoni funktsioonini.Kahest ansamblist mitmeansamblise Hamiltoni funktsioonini.
Järgmine samm on põhimõtteliselt lihtne. Selle asemel, et alustada ainult kahe kristallilise olekuga, säilitame oma aluses mitu olulist olekut:Järgmine samm on põhimõtteliselt lihtne. Selle asemel, et alustada ainult kahe kristallilise olekuga, säilitame oma aluses mitu olulist olekut:
\[ |u_{\mathbf k}\rangle =\sum_{n=1}^{N}c_n(\mathbf k)|u_{n0}\rangle. \]\[ |u_{\mathbf k}\rangle =\sum_{n=1}^{N}c_n(\mathbf k)|u_{n0}\rangle. \]
See genereerib \(N\) x \(N\) suurusega Hamiltoni operaatori. Iga diagonaalelement kirjeldab referentsribat ja selle kvadratilist korrektsiooni; iga lubatud diagonaaliväline element kirjeldab seost kahe põhiseisundi vahel. Maatriksi lahendamine valitud lainev vektori jaoks annab kõik saadud ribade energiad ja iga põhiseisundi osakaalu vastavas omavektoris.See genereerib \(N\) x \(N\) suurusega Hamiltoni operaatori. Iga diagonaalelement kirjeldab referentsribat ja selle kvadratilist korrektsiooni; iga lubatud diagonaaliväline element kirjeldab seost kahe põhiseisundi vahel. Maatriksi lahendamine valitud lainev vektori jaoks annab kõik saadud ribade energiad ja iga põhiseisundi osakaalu vastavas omavektoris.
See on eriti oluline juhtivusribas. Raskete ja kergete aukude olekud võivad tsentris olla degeneratiivsed ning nende segunemist ei saa täpselt kirjeldada, määrates neile mõlemale eraldi konstantsed massid. Mitmeribaline mudel võimaldab neil olekutel lainev vektori muutudes loomulikult üksteise mõju all olla.See on eriti oluline juhtivusribas. Raskete ja kergete aukude olekud võivad tsentris olla degeneratiivsed ning nende segunemist ei saa täpselt kirjeldada, määrates neile mõlemale eraldi konstantsed massid. Mitmeribaline mudel võimaldab neil olekutel lainev vektori muutudes loomulikult üksteise mõju all olla.
Me peame endiselt otsustama, milliseid energiatasemeid säilitada. Üldine lähenemisviis on säilitada need tasemed, mis on kõige olulisemad uuritavate energiate ja füüsikaliste omaduste jaoks. Ühenduse lisamine kaugemate, välja jäetud tasemetega võib olla ligikaudu võimalik, muutes säilitatud Hamiltoni operaatori parameetreid. Seetõttu võivad erinevad k·p mudelid sisaldada erinevat arvu energiatasemeid ja omada erinevaid materjaliparameetreid.Me peame endiselt otsustama, milliseid energiatasemeid säilitada. Üldine lähenemisviis on säilitada need tasemed, mis on kõige olulisemad uuritavate energiate ja füüsikaliste omaduste jaoks. Ühenduse lisamine kaugemate, välja jäetud tasemetega võib olla ligikaudu võimalik, muutes säilitatud Hamiltoni operaatori parameetreid. Seetõttu võivad erinevad k·p mudelid sisaldada erinevat arvu energiatasemeid ja omada erinevaid materjaliparameetreid.
Näiteks säilitab tavaline tsinkblendi kaheksast tsoonist koosnev mudel s-tüüpi juhtivusoleku ja kolm p-tüüpi valentsribade olekut, millest igaüks sisaldab kahte spinnikomponenti. Põhise, sümmeetria ja maatriksielementide valiku kohta on üksikasjalik teave meie peatükis põhise ja Hamiltoni funktsioonid ning konkreetsetele materjalidele kohandatud mudelite lehtedel.Näiteks säilitab tavaline tsinkblendi kaheksast tsoonist koosnev mudel s-tüüpi juhtivusoleku ja kolm p-tüüpi valentsribade olekut, millest igaüks sisaldab kahte spinnikomponenti. Põhise, sümmeetria ja maatriksielementide valiku kohta on üksikasjalik teave meie peatükis põhise ja Hamiltoni funktsioonid ning konkreetsetele materjalidele kohandatud mudelite lehtedel.
Miks me vajame spini ja spin-orbitaalset vastastikmõju?Miks me vajame spini ja spin-orbitaalset vastastikmõju?
Kuni siiani on meie lihtsas kaheribalises näites spin arvestamata jäetud. Elektronidel on aga kaks spinikomponenti. See tähendab, et iga orbitaalset olekut tuleb esitada spin-üles ja spin-alla baasolekute abil (või mõne muu sobiva samaväärse spinibaasi abil).Kuni siiani on meie lihtsas kaheribalises näites spin arvestamata jäetud. Elektronidel on aga kaks spinikomponenti. See tähendab, et iga orbitaalset olekut tuleb esitada spin-üles ja spin-alla baasolekute abil (või mõne muu sobiva samaväärse spinibaasi abil).
Kui spinnil ei oleks mõju energiatele, siis see peamiselt kordaks sama probleemi. Reaalsed pooljuhtkristallid näitavad ka spin-orbitaal interaktsiooni, mis seob elektroni spinni selle liikumisega läbi kristalli potentsiaali. Lihtsustatud Pauli kirjelduses on lisatud Hamiltoniaan:Kui spinnil ei oleks mõju energiatele, siis see peamiselt kordaks sama probleemi. Reaalsed pooljuhtkristallid näitavad ka spin-orbitaal interaktsiooni, mis seob elektroni spinni selle liikumisega läbi kristalli potentsiaali. Lihtsustatud Pauli kirjelduses on lisatud Hamiltoniaan:
\[ \hat H_{\mathrm{so}}= \frac{\hbar}{4m_0^2c^2} \boldsymbol{\sigma}\cdot \left(\nabla V_{\mathrm{crystal}}\times\hat{\mathbf p}\right), \]\[ \hat H_{\mathrm{so}}= \frac{\hbar}{4m_0^2c^2} \boldsymbol{\sigma}\cdot \left(\nabla V_{\mathrm{crystal}}\times\hat{\mathbf p}\right), \]
kus \(c\) on valguse kiirus ja \(\boldsymbol{\sigma}\) tähistab Pauli maatriksit. Me ei pea siin seda relativistlikku terminit tuletama; oluline on selle füüsikaline tagajärg. Spinn ja orbitaalne iseloom ei ole enam sõltumatud ning teatud olekud, millel oleks muidu sama energia, eralduvad.kus \(c\) on valguse kiirus ja \(\boldsymbol{\sigma}\) tähistab Pauli maatriksit. Me ei pea siin seda relativistlikku terminit tuletama; oluline on selle füüsikaline tagajärg. Spinn ja orbitaalne iseloom ei ole enam sõltumatud ning teatud olekud, millel oleks muidu sama energia, eralduvad.
Tuntud tsingisulfidi valentsribas põhjustab spinn-orbitaal interaktsioon raskete, kergete ja eraldunud osakeste tekkimise, kusjuures eraldunud osakeste energia on tavaliselt tähistatud kui \(\Delta_{\mathrm{so}}\). Need ei ole lihtsalt kolm omavahel seostamata parabool, vaid nende omadused ja omavaheline mõju sõltuvad lainvektorist ja aluseks olevast kristallistruktuuri sümmeetriast.Tuntud tsingisulfidi valentsribas põhjustab spinn-orbitaal interaktsioon raskete, kergete ja eraldunud osakeste tekkimise, kusjuures eraldunud osakeste energia on tavaliselt tähistatud kui \(\Delta_{\mathrm{so}}\). Need ei ole lihtsalt kolm omavahel seostamata parabool, vaid nende omadused ja omavaheline mõju sõltuvad lainvektorist ja aluseks olevast kristallistruktuuri sümmeetriast.
See selgitab nimetuse „kaheksaribaline k·p” põhimõtet: neli orbitaalset baasolekut (millest üks on juhtivusriba ja kolm valentriba), millest igaühel on kaks spinikomponenti, moodustavad kaheksakomponendilise baasi. Tegelik Hamiltoni funktsioon hõlmab lubatud impulsi ja spin-orbitaal interaktsioone nende vahel. Selle mudeli abil tehtud täielik kvantkaevude arvutus on näidatud GaAs/AlGaAs kaheksaribalise tsinkblendi k·p õpetuses.See selgitab nimetuse „kaheksaribaline k·p” põhimõtet: neli orbitaalset baasolekut (millest üks on juhtivusriba ja kolm valentriba), millest igaühel on kaks spinikomponenti, moodustavad kaheksakomponendilise baasi. Tegelik Hamiltoni funktsioon hõlmab lubatud impulsi ja spin-orbitaal interaktsioone nende vahel. Selle mudeli abil tehtud täielik kvantkaevude arvutus on näidatud GaAs/AlGaAs kaheksaribalise tsinkblendi k·p õpetuses.
Kuidas sellest kujuneb kvantkaevu arvutus?Kuidas sellest kujuneb kvantkaevu arvutus?
Senini oleme kirjeldanud mahukristalli, milles elektroni energia muutub koos kolmemõõtmelise lainevektoriga. Kvantkaevu kirjeldamiseks peame nüüd naasma eelnevas õppematerjalis esitatud geomeetria juurde.Senini oleme kirjeldanud mahukristalli, milles elektroni energia muutub koos kolmemõõtmelise lainevektoriga. Kvantkaevu kirjeldamiseks peame nüüd naasma eelnevas õppematerjalis esitatud geomeetria juurde.
Oletame, et pooljuhtkihid on paigutatud paralleelselt tasandiga \(x\)-\(y\) ja need on üksteise peale asetatud suunas \(z\). Tasandiline lainevektor \(k_{\parallel}\) on endiselt kasulik kirjeldaja, kuna struktuur on kihtide ulatuses ühtlaselt jaotunud. Kuid elektron on piiratud suunas \(z\), seega peame leidma selle ruumilise jaotuse kogu piirkonnas.Oletame, et pooljuhtkihid on paigutatud paralleelselt tasandiga \(x\)-\(y\) ja need on üksteise peale asetatud suunas \(z\). Tasandiline lainevektor \(k_{\parallel}\) on endiselt kasulik kirjeldaja, kuna struktuur on kihtide ulatuses ühtlaselt jaotunud. Kuid elektron on piiratud suunas \(z\), seega peame leidma selle ruumilise jaotuse kogu piirkonnas.
Tavaline ümbrikfunktsioonide meetod asendab massiivses k·p Hamiltoni funktsioonis kasvusuuna lainev vektori diferentsiaaloperaatoriga:Tavaline ümbrikfunktsioonide meetod asendab massiivses k·p Hamiltoni funktsioonis kasvusuuna lainev vektori diferentsiaaloperaatoriga:
\[ \boxed{k_z\;\longrightarrow\;-i\frac{d}{dz}} \]\[ \boxed{k_z\;\longrightarrow\;-i\frac{d}{dz}} \]
Riba ääred ja muud olulised materjaliparameetrid võivad samuti varieeruda koos \(z\)-ga, mis peegeldab erinevaid pooljuhtkihte. Probleem ei ole enam tavaline, ühe lainev vektori juures arvutatud piiratud maatriks: see on seeria seotud diferentsiaalvõrrandeid, mis kirjeldavad ümbrikufunktsioone kogu seadme ulatuses. Kui parameetrid varieeruvad liideses, tuleb operaatorite järjestus ja sobitustingimused valida ühtselt, et Hamiltoniaan jääks füüsikaliselt mõtestatavaks ja Hermite'ilikuks.Riba ääred ja muud olulised materjaliparameetrid võivad samuti varieeruda koos \(z\)-ga, mis peegeldab erinevaid pooljuhtkihte. Probleem ei ole enam tavaline, ühe lainev vektori juures arvutatud piiratud maatriks: see on seeria seotud diferentsiaalvõrrandeid, mis kirjeldavad ümbrikufunktsioone kogu seadme ulatuses. Kui parameetrid varieeruvad liideses, tuleb operaatorite järjestus ja sobitustingimused valida ühtselt, et Hamiltoniaan jääks füüsikaliselt mõtestatavaks ja Hermite'ilikuks.
Lihtsaim paraboolne mudel lahendab ühe skalaarse Schrödingeri võrrandi elektroni või augu jaoks. Mitmeribalise k·p mudel lahendab seevastu mitme omavahel seotud ümbrikkomponendi jaoks. Saadud omaväärtused näitavad piiratud energiataset, samas kui nende omavektorid annavad teada, kuidas säilinud riba omadused mõjutavad iga konkreetset olekut.Lihtsaim paraboolne mudel lahendab ühe skalaarse Schrödingeri võrrandi elektroni või augu jaoks. Mitmeribalise k·p mudel lahendab seevastu mitme omavahel seotud ümbrikkomponendi jaoks. Saadud omaväärtused näitavad piiratud energiataset, samas kui nende omavektorid annavad teada, kuidas säilinud riba omadused mõjutavad iga konkreetset olekut.
Korrates arvutust erinevate \(k_{\parallel}\) väärtuste korral, loome kvantkaevu alamribade struktuuri. Erinevalt iseseisvate paraboolide kogumist võivad need alamribad üksteisega ühineda, muutuda mitteparaboolseteks ja omandada uusi omadusi, kui tasandiline lainevektor suureneb.Korrates arvutust erinevate \(k_{\parallel}\) väärtuste korral, loome kvantkaevu alamribade struktuuri. Erinevalt iseseisvate paraboolide kogumist võivad need alamribad üksteisega ühineda, muutuda mitteparaboolseteks ja omandada uusi omadusi, kui tasandiline lainevektor suureneb.
Mida täpsem füüsika meile võimaldab arvutada?Mida täpsem füüsika meile võimaldab arvutada?
Mitme sagedusriba kasutamise eelis ei seisne ainult selles, et see võimaldab luua keerukamaid sagedusriba diagramme. See annab meile realistlikuma ülevaate elektronide olekutest, mis osalevad juhtivus- ja optilistes protsessides.Mitme sagedusriba kasutamise eelis ei seisne ainult selles, et see võimaldab luua keerukamaid sagedusriba diagramme. See annab meile realistlikuma ülevaate elektronide olekutest, mis osalevad juhtivus- ja optilistes protsessides.
Meie optiliste üleminekute õpetuses tutvustasime tõenäosust, millega elektron teeb ülemineku hõivatud ja hõivatamata oleku vahel. Ülemineku tugevus sõltub maatriksielemendist, mis seob esialgse ja lõpliku lainefunktsiooni. Mitme energiatasemega omavektor sisaldab teavet iga oleku segatud orbitaal- ja spinomaduste kohta, mis on oluline optiliste üleminekute suuna ja tugevuse arvutamisel.Meie optiliste üleminekute õpetuses tutvustasime tõenäosust, millega elektron teeb ülemineku hõivatud ja hõivatamata oleku vahel. Ülemineku tugevus sõltub maatriksielemendist, mis seob esialgse ja lõpliku lainefunktsiooni. Mitme energiatasemega omavektor sisaldab teavet iga oleku segatud orbitaal- ja spinomaduste kohta, mis on oluline optiliste üleminekute suuna ja tugevuse arvutamisel.
See on eriti kasulik, kui uuritakse polarisatsioonist sõltuvaid üleminekuid, optilist võimendust, spontaanset kiirgust ja süsteeme, milles valentsribade segunemine on märkimisväärne. Täpsemad optilised maatriksielemendid sõltuvad valitud Hamiltoni funktsioonist ja alusest, kuid nende arvutamine on loomulik, kui on leitud seotud omaolekud.See on eriti kasulik, kui uuritakse polarisatsioonist sõltuvaid üleminekuid, optilist võimendust, spontaanset kiirgust ja süsteeme, milles valentsribade segunemine on märkimisväärne. Täpsemad optilised maatriksielemendid sõltuvad valitud Hamiltoni funktsioonist ja alusest, kuid nende arvutamine on loomulik, kui on leitud seotud omaolekud.
k·p mudelid OghmaNano keskkonnask·p mudelid OghmaNano keskkonnas
OghmaNano pakub mitmesuguseid mudeleid erinevate pooljuhtstruktuuride jaoks. Kõik need mudelid põhinevad siin välja töötatud üldisel k·p-põhimõttel, kuid säilitavad erinevad elektronseisundid ja kasutavad iga kristallstruktuurile sobivaid materjaliparameetreid.OghmaNano pakub mitmesuguseid mudeleid erinevate pooljuhtstruktuuride jaoks. Kõik need mudelid põhinevad siin välja töötatud üldisel k·p-põhimõttel, kuid säilitavad erinevad elektronseisundid ja kasutavad iga kristallstruktuurile sobivaid materjaliparameetreid.
- Kaheksaribaline tsinkblendi k·p mudel hõlmab juhtivus- ja p-tüüpi valentsribasid ning lisaks veel spinn- ja spinn-orbitaalinteraktsiooni. Kaheksaribaline tsinkblendi k·p mudel hõlmab juhtivus- ja p-tüüpi valentsribasid ning lisaks veel spinn- ja spinn-orbitaalinteraktsiooni.
- kümne energiatasemega tsinkblendi k·p-meetod säilitab laia elektroonilise aluse probleemide jaoks, mis nõuavad täiendavaid omavahel seotud olekuid. kümne energiatasemega tsinkblendi k·p-meetod säilitab laia elektroonilise aluse probleemide jaoks, mis nõuavad täiendavaid omavahel seotud olekuid.
- Kaheksaribaline vurtziidi k·p mudel kasutab vurtziidi kristallidele sobivaid sümmeetria- ja ribaparameetreid. Kaheksaribaline vurtziidi k·p mudel kasutab vurtziidi kristallidele sobivaid sümmeetria- ja ribaparameetreid.
järgmine peatükk tutvustab tegelikke põhiseisundeid ja selgitab, kuidas need on korraldatud Hamiltoni maatriksitesse, mida need lahendajad kasutavad.järgmine peatükk tutvustab tegelikke põhiseisundeid ja selgitab, kuidas need on korraldatud Hamiltoni maatriksitesse, mida need lahendajad kasutavad.